hungghiepx
New member
Kui kegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et hakkan ühel päeval aknaid pesema mõttega, mis lõpeb kasiinos, oleksin naerdes näkku sülitanud. Aga elu viib vahel täpselt sinnamaani, kus sa kõige vähem ootad.
Minu lugu algab tegelikult üürilepingust. Olin just kolinud uude korterisse – vanas majas, suurte kõrgete akendega, mis olid aastaid pesemata. Omanik ütles: "Saad ise puhtaks, ma maksan materjali eest." Mõtlesin, et pole probleem. Võtsin ämbri, pesuvahendi, need pikad harjad. Aga juba esimese akna juures sain aru – siin on vaja professionaali või vähemalt tugevamaid närve. Aknad olid nii mustad, et pärast esimest pesukorda paistis linn nagu udus.
Nädalavahetus oli ees. Mul polnud plaane. Sõbrad olid maal, ilm oli hall ja tuuline. Otsustasin, et teen seda ise. Ostsin parema vahendi, rentisin redeli. Esimene päev pesin neli akent. Teine päev veel kolm. Iga kord, kui pühkisin klaasi puhtaks, tundsin väikest rahuldust. Nagu maalikunstnik, kes lõpetab töö.
Kolmandal päeval, just siis kui olin võidelnud kõige ülemise aknaga, sadas vihma. Õudselt. Kõik, mis ma olin pesnud, läks kohe triibuliseks. Istusin põrandal, vaatasin seda ilma, ja tundsin, et tahan lihtsalt karjuda. Kolm päeva tööd. Põhimõtteliselt raha tuulde – sest omanik ei maksa mulle töötunde, ainult materjali. Mu selg valutas, käed olid kanged. Ja kõik see oli asjata.
Võtsin telefoni, et kirjutada sõbrale, kui nägin, et mul on alles üks vana sõnum lahtiselt. Keegi oli mulle soovitanud mingit kohta, kus nad lubasid head boonust ja kiiret väljamakset. Ma polnud varem eriline mängur – aeg-ajalt üks slot, kui tuju tuli. Aga sel hetkel tundsin, et olen ära teeninud midagi head. Mitte keegi ei kavatse mulle selle aknapesu eesta plaksutada. Miks ma siis ei võiks iseendale midagi lubada?
Probleem oli aga selles, et ma ei mäletanud täpset aadressi. Olin kuulnud, et paljud saidid on piirkonniti erinevad ja vahel on vaja otsida just seda, mis parasjagu töötab. Guugeldasin natuke ja leidsin kiiresti – selleks korraks oli õige valik Vavada ligipääsu peegel. Avanes sekundiga, tundus kiire ja puhas. Täpselt nagu mu aknad oleks pidanud välja nägema.
Kandsin kontole 30 eurot. See oli summa, mida ma olin valmis kaotama – umbes nagu kaks korda kinos käia või kolm head õlut baaris. Mäng, mille valisin, kandis nime “Joker’s Gems”. Lihtne, ilma suurema jututa, kolm rulli ja mõned jooned. Panuseks 0,25 eurot.
Esimesed viisteist keerutust olid igavad. Saldo langes 22 euroni. Mõtlesin, et noh, vähemalt proovisin. Aga siis tuli mingi imelik kombinatsioon – kolm erinevat värvi kalliskivi. 6 eurot tagasi. 28 eurot järel. Proovisin uuesti. Seekord tuli kaks jokkerit. Annab 8 eurot. 36 eurot. Juba plussis!
Just siis, kui hakkas huvi tõusma, kuulsin, et väljas hakkas uuesti sadama. Vaatasin aknast välja ja naeratasin. “Tänaseks on aknad pestud, küll nad homme kuivavad,” pomisesin endale. Otsustasin teha ühe suurema panuse – 2 eurot. See on minu jaoks juba päris panus. Kui kaotan, olen ikka plussis, sest 36-st saab 34.
Keerutasin. Rullid hakkasid liikuma. Esimene peatus – jokker. Teine – jokker. Kolmas – jokker. Kolm jokkerit ühel real. Ma ei teadnud, et see mäng annab kolme jokkeri eest 100-kordse panuse. Korraga oli mu saldo 200 eurot. 200! Ma karjatasin natuke. Õnneks kedagi polnud kodus.
Ja siis ma tegin midagi, mida ma poleks kunagi varem teinud. Ma ei võtnud kohe raha välja. Jätsin 150 seisma. Võtsin 50 välja – lihtsalt et tunda seda maitset. Ja edasi hakkas piin. Ma teadsin, et peaksin lõpetama, aga adrenaliin oli juba sees. Keerutasin veel. 2 eurot siia, 5 sinna. Kolmekümnendaks keerutuseks oli minu 150-st saanud 110.
Just siis, kui mõtlesin, et kõik on kadumas, tuli uuesti free spinide režiim. See polnud nii suur kui esimene, aga andis 44 eurot. Saldo läks tagasi 154 peale. Seekord ma ei mõelnud kaks korda. Vajutasin “võta välja” – kogu summa peale selle 50, mis ma varem võtsin. Kokku 204 eurot puhast võitu + mu algne 30 oli tagasi.
Tund hiljem oli raha minu pangakontol. Kuus tundi hiljem magasin ma juba rahulikult, teades, et homme ostan uue aknapesuvahendi – seekord korraliku. Ja jätan omanikule arve esitamata, sest see on minu korter nüüd. Vähemalt vaimselt.
Ma ei hakka ütlema, et iga kord nii läheb. Ma tean, et enamasti kaotad. Aga see lugu pole ainult rahast. See on sellest, et vahel, kui sa oled kolm päeva vaeva näinud ja ilm teeb su töö tuulde, võid sa teha ühe õhtu, mis muudab kõik. Kõik, mida vajad, on natuke aega, natuke raha ja usaldusväärne keskkond – täpselt nagu Vavada ligipääsu peegel, mis sel õhtul ei jätnud mind alt. See töötas nagu siis, kui päike tuleb pilve tagant ja klaas hakkab särama.
Mu aknad on praegu pooltriibulised. Aga mu naeratus on puhas. Ja see on peamine.
Minu lugu algab tegelikult üürilepingust. Olin just kolinud uude korterisse – vanas majas, suurte kõrgete akendega, mis olid aastaid pesemata. Omanik ütles: "Saad ise puhtaks, ma maksan materjali eest." Mõtlesin, et pole probleem. Võtsin ämbri, pesuvahendi, need pikad harjad. Aga juba esimese akna juures sain aru – siin on vaja professionaali või vähemalt tugevamaid närve. Aknad olid nii mustad, et pärast esimest pesukorda paistis linn nagu udus.
Nädalavahetus oli ees. Mul polnud plaane. Sõbrad olid maal, ilm oli hall ja tuuline. Otsustasin, et teen seda ise. Ostsin parema vahendi, rentisin redeli. Esimene päev pesin neli akent. Teine päev veel kolm. Iga kord, kui pühkisin klaasi puhtaks, tundsin väikest rahuldust. Nagu maalikunstnik, kes lõpetab töö.
Kolmandal päeval, just siis kui olin võidelnud kõige ülemise aknaga, sadas vihma. Õudselt. Kõik, mis ma olin pesnud, läks kohe triibuliseks. Istusin põrandal, vaatasin seda ilma, ja tundsin, et tahan lihtsalt karjuda. Kolm päeva tööd. Põhimõtteliselt raha tuulde – sest omanik ei maksa mulle töötunde, ainult materjali. Mu selg valutas, käed olid kanged. Ja kõik see oli asjata.
Võtsin telefoni, et kirjutada sõbrale, kui nägin, et mul on alles üks vana sõnum lahtiselt. Keegi oli mulle soovitanud mingit kohta, kus nad lubasid head boonust ja kiiret väljamakset. Ma polnud varem eriline mängur – aeg-ajalt üks slot, kui tuju tuli. Aga sel hetkel tundsin, et olen ära teeninud midagi head. Mitte keegi ei kavatse mulle selle aknapesu eesta plaksutada. Miks ma siis ei võiks iseendale midagi lubada?
Probleem oli aga selles, et ma ei mäletanud täpset aadressi. Olin kuulnud, et paljud saidid on piirkonniti erinevad ja vahel on vaja otsida just seda, mis parasjagu töötab. Guugeldasin natuke ja leidsin kiiresti – selleks korraks oli õige valik Vavada ligipääsu peegel. Avanes sekundiga, tundus kiire ja puhas. Täpselt nagu mu aknad oleks pidanud välja nägema.
Kandsin kontole 30 eurot. See oli summa, mida ma olin valmis kaotama – umbes nagu kaks korda kinos käia või kolm head õlut baaris. Mäng, mille valisin, kandis nime “Joker’s Gems”. Lihtne, ilma suurema jututa, kolm rulli ja mõned jooned. Panuseks 0,25 eurot.
Esimesed viisteist keerutust olid igavad. Saldo langes 22 euroni. Mõtlesin, et noh, vähemalt proovisin. Aga siis tuli mingi imelik kombinatsioon – kolm erinevat värvi kalliskivi. 6 eurot tagasi. 28 eurot järel. Proovisin uuesti. Seekord tuli kaks jokkerit. Annab 8 eurot. 36 eurot. Juba plussis!
Just siis, kui hakkas huvi tõusma, kuulsin, et väljas hakkas uuesti sadama. Vaatasin aknast välja ja naeratasin. “Tänaseks on aknad pestud, küll nad homme kuivavad,” pomisesin endale. Otsustasin teha ühe suurema panuse – 2 eurot. See on minu jaoks juba päris panus. Kui kaotan, olen ikka plussis, sest 36-st saab 34.
Keerutasin. Rullid hakkasid liikuma. Esimene peatus – jokker. Teine – jokker. Kolmas – jokker. Kolm jokkerit ühel real. Ma ei teadnud, et see mäng annab kolme jokkeri eest 100-kordse panuse. Korraga oli mu saldo 200 eurot. 200! Ma karjatasin natuke. Õnneks kedagi polnud kodus.
Ja siis ma tegin midagi, mida ma poleks kunagi varem teinud. Ma ei võtnud kohe raha välja. Jätsin 150 seisma. Võtsin 50 välja – lihtsalt et tunda seda maitset. Ja edasi hakkas piin. Ma teadsin, et peaksin lõpetama, aga adrenaliin oli juba sees. Keerutasin veel. 2 eurot siia, 5 sinna. Kolmekümnendaks keerutuseks oli minu 150-st saanud 110.
Just siis, kui mõtlesin, et kõik on kadumas, tuli uuesti free spinide režiim. See polnud nii suur kui esimene, aga andis 44 eurot. Saldo läks tagasi 154 peale. Seekord ma ei mõelnud kaks korda. Vajutasin “võta välja” – kogu summa peale selle 50, mis ma varem võtsin. Kokku 204 eurot puhast võitu + mu algne 30 oli tagasi.
Tund hiljem oli raha minu pangakontol. Kuus tundi hiljem magasin ma juba rahulikult, teades, et homme ostan uue aknapesuvahendi – seekord korraliku. Ja jätan omanikule arve esitamata, sest see on minu korter nüüd. Vähemalt vaimselt.
Ma ei hakka ütlema, et iga kord nii läheb. Ma tean, et enamasti kaotad. Aga see lugu pole ainult rahast. See on sellest, et vahel, kui sa oled kolm päeva vaeva näinud ja ilm teeb su töö tuulde, võid sa teha ühe õhtu, mis muudab kõik. Kõik, mida vajad, on natuke aega, natuke raha ja usaldusväärne keskkond – täpselt nagu Vavada ligipääsu peegel, mis sel õhtul ei jätnud mind alt. See töötas nagu siis, kui päike tuleb pilve tagant ja klaas hakkab särama.
Mu aknad on praegu pooltriibulised. Aga mu naeratus on puhas. Ja see on peamine.